Kas täiuslik on siis, kui pole midagi enam lisada või kui pole midagi enam ära võtta?
Mis see on, mida me püüame pildile? Mis on pildil? Kes on pildil?
Kas see, mida soovime tabada, on seal?
Kas see on kõik, mida näeme? Kas see, mida näeme, ongi kõik?
Kas Sa usaldad fotograafi? Aga kas Sa ennast usaldad?
See on ainult väike osa mõtetest, mis minu sees kohta otsivad iga kord, kui pilti lähen tegema ja kedagi pildile soovin jäädvustada.
See protsess hakkab hetkest, mil tean, et see Pildistus tuleb ja lõpeb, kui pildid olen üle andnud.
Kannan seda inimest endaga mõttes kaasas – tunnetan ja visualiseerin. Vaatan, mis pildid antakse ja mis suunas peab töötama,
et vältida kõike seda, mis pilti “lõhub” ja fookuse olulisest mujale viib.
Ja taaskord tagasi küsimuse juurde – mis siis on see oluline? Kui inimene on peal, siis on ju kõik hästi? Mida veel tahta?
Vastutus on suur, aga soov jäädvustada inimene tema parimal, puhtamal kujul on veel suurem.
Et iga pilt kõnetaks ja kannaks endas laengut, mis meis edasi vibreerib. Peatuma ja kogema paneb.
Ütlesin Avelile, et pildi paneb elama niikuinii kõik see, mis seest esile tuleb – seega ära näe vaeva tohutu meigiga ega otsi uhkeid kleite…
Tulen Sulle külla ja siis leiame need pildid, mis antakse.
Täpselt nii läkski – Päev oli juba päris pikk olnud, seega kohtusime alles õhtul enne üheksat.
Rääkisime teetassi kõrval elust ja energiast ning kümne ajal hakkasime pildistama.
Valisime talle riidekapist selga võimalikult lihtsa pluusi. Et miski ei hakkaks võistlema puhta pilgu ja emotsiooniga,
palusin tal isegi ülemise pluusinööbi kinni jätta. Võttepaigaks valisin väikese magamistoa seina, mille ees oleva
kummuti eemale lükkasime ja nii sinna omale väikese stuudio tekitasime.
Püüdsin sinna tuppa luua võimalikult lihtsate vahenditega õhustiku, mis jätaks loominguliselt piisavalt ruumi,
ning mõjuks professionaalse stuudiona.
Arvan, et Avelil ei olnud endal ka aimu, mis täpselt juhtuma hakkab ning mida kõike selline pealt näha lihtne pildistus endas peidab.
Kuid kui mulle öeldakse, et sooviks saada endast ausat, siirast ja sooja pilti, peab panema ennast valmis teatud rännakuks ja
kindlasti olema avatud ka endale sama ausalt otsa vaatama.
Kulgesime selles protsessis täpselt mõned minutid üle tunni ning täna võib pilte vaadates öelda,
et nii mõnigi eelpool mainitud küsimus sai meie jaoks vastuse… või tekitas hoopis küsimusi juurde?
Tuhat tänu, hea Aveli, usaldamast nii mind kui ka ennast. Tuhat tänu inspireerimast ja ilu toomast siia maailma,
kuhu seda hetkel nii hädasti vaja läheb.
