DJNrike on blogi külastajatele juba hästi tuttav ning minu koostöö temaga on alati olnud suurepärane, jättes küllaga ruumi spontaansusele ja improvisatsioonile. Minu jaoks mängib väga suurt rolli pildistamise juures koht. Seepärast valin seda alati hoolega. Otsides taaskord sobivat kohta tekkis ühel kaunil pühapäeval võimalus pildistada Linnateatris.
Mõeldud, tehtud! Esimene tund kulus meeletu suure ja sopilise maja uudistamiseks ja võttekohtade valimiseks. See on ikka uskumatult kihvt maja.. ja kui palju võimalusi.
Järgmine tund aga kulus – oh imet – elektri leidmiseks. Võiks ju eeldada, et teatrilaval peaks igast pistikust särtsu saama aga ei – nii lihtne see ka ei ole. Teades kui mitusada pistikut seal seintes on, jätsin teadlikult maha oma mitmekümnemeetrised pikendusjuhtmed, sest kümme meetrit on ju sellises kohas küll ja veel.
Kuna teatris oli vaba päev siis valgustaja oli elektri välja lülitanud ning töötasid ainult koristajale mõeldud pistikud. Olgu see siis mulle ja Teile teadmiseks, et sellistes äärmiselt professionaalsetes teatrites käib kõik läbi puldi – et etenduse ajal midagi juhuslikku ei süttiks ega kustuks on ka iga pistikupesa kindlalt kontrolli all. Ega siis muud üle jäänudki kui muudkui juhe pistikusse ja välja ja nii katse-ekitus meetodil lõpuks õnnestus leida üks pistik ühest lava otsast ning teine teisest.
Olin igaks juhuks kaasa võtnud pika kaabli otsas oleva hõõglambi ning kuna stuudiovalgust kasutada ei saanud, siis otsustasin vastu võtta ka selle väljakutse ja pildistasin praktiliselt kogu sessiooni, v.a kaks pilti, kahe hõõglambiga. Algus oli küll konarlik aga lõpptulemuse üle olen väga õnnelik.
Suurematele fotohuvilistele panen siia ka esimese pildi ajad: ISO400; 85mm; F/1,2; 1/40sec
