Greip pöördus minu poole selge sooviga saada endale kolm, neli grupifotot, mis peegeldaksid nende lugudes leiduvat
loodustemaatikat ja oleksid võib-olla natuke ürgse alatooniga.
Pidasime plaani ning lasin endal peast läbi päris mitu erinevat lahendust, kuid selge oli ka see, et lõplik visioon selgub siis,
kui kokku saame ja ma oma silmaga näen, kes pildil on ja mis suunas nende tunne liigub.
Olime ennist palju rääkinud ka riietuseset – et oleks kindlasti hea, kui see omavahel hästi klapiks, mis aitaks ühtsele tervikule
hästi kaasa. Hiljem kuulsin, et sellega oli neil isekeskis omajagu maadlemist, kuid välja koorus sellest ikkagi väga maitsekas,
omavahel hästi klappiv riietus.
Minu jaoks oli see äge riietus aga piisavalt konkreetne ja natuke ka ametlik, et päris ürgmetsa minna.
Kontrast tundis liiga suureks minema ning samuti mängis rolli ka see, et neid oli kuus.
Innukamad jälgijad siin teavad, et loodus on tihti minu jaoks parim stuudio. Samas pean ma saladuskatte all mainima,
et ta on ka üks nõudlikemaid ja püsimatumaid stuudioid, kes on kogu aeg muutumises. Tean nii mõndagi fotograafi, kes ei taha
esmajoones metsa minna pildistama just sellepärast, et detaile, mida kontrolli alla saada on väga palju… Tõsi ta on, aga just seda
mängu faktuuridega ja nende seest korra leidmist ma jumaldangi.
Greibi kuus liiget olid aga kindlasti omamoodi väljakutse. Tihedasse metsa nad lihtsalt ära ei mahtunud nii et kõik ilusti
peale jääks ja valgus tohutult varje ei jätaks… Oli vaja leida teisi lahendusi!
Nii otsisingi kohti, kus oleks lihtsam näod peale saada kihvti taustaga ja valgust saaks seada võimalikult lihtsalt, et ei jääks väga tugevaid varje.
Leidsingi tee äärest seina ronitaimedega, mis olid seal justkui loodud nende pildistamiseks kogu oma suurepärase värvigammaga.
Metsa pilt saigi lahenduse otse tee peal. Kuna päev oli pilves ja metsa vahel hämar, oli selle lokatsiooni valgustamine pika toru tagant jälle hea ülesanne.
Viimased pildid tegime Hara lahe ääres, kui päike oli just loojunud. See oli nagu kingitus lahendamaks ära küsimuse, kuidas saada ametlikumas
võtmes “stuudiopilti”. Loojunud päikese järgne taevas oli ideaalne sinine foon ja kui eest teha korralik valgus, oligi tulemuseks
väga originaalne stuudionurk erinevate tasandite ja detailidega.
Päeva võis kindlasti lugeda kordaläinuks ja nagu öeldakse – hea sessioon on siis, kui oled saanud vähemalt ühe pildi, millist enne teinud ei ole.
Otsides erinevaid kohti ja astudes välja oma mugavustsoonist, on tõenäosus neid pilte saada päris suur.
Ja kui modellid on samuti valmis kaasa tulema, on omanäoline ja originaalne tulemus pea et kindlustatud.
Suur tänu Raunole ja kogu Greibi perele usalduse ja energia eest. Grupipildid said seekord sellised, kuid igast lauljast
annaks teha suurepärase soolosessiooni, sest karaktereid on selles pundis igale maitsele.
Palju edu ja sügavat muusikalist inspiratsiooni Teile. Kohtumiseni!
