Tavapäraselt tehakse lapseootuse pildid viimasel trimestril, mida hiljem seda uhkem, kuna siis on kõht suur ja keha muutus kõige paremini näha.
Ometi kestab see lapse ootus kõik need üheksa kuud ning iga päev võib endaga kaasa tuua uusi tundeid, mõtteid ja muutusi. 

Olles selle lapseootuse kõrval olnud nüüd algusest lõpuni, jälgides igat arengut, võin kinnitada – see on hämmastav ja lihtsalt suurepärane,
milleks naised võimelised on ning samal ajal ei pruugi see ootusaeg olla sugugi nii imeline kui tihti väidetakse…


Helian räägib – See keha, millega nii palju tööd olen teinud, et vormis olla, muutus minu jaoks tundmatuseni. Enne rasedust olin rahulolematu ja häbenesin oma keha,
aga alles nüüd saan aru, et tegelikult oli kõik hästi. Oli vaid vaja saada endaga sinapeale ja õppida ennast väljendama. Rasedusega teadsin ju küll,
et kõht tuleb ette ja lähen suureks, aga kui ühel hetkel on sees elu, kaaluga 4.3 kg, ei suuda ise ka päris uskuda, et just selline maakera olen. Ja siis järgmisel hetkel olen jälle peenike.
Aga see ei ole enam see sama peenike – lihased on kadunud ja asemel on armid…
Seda enam olen ma õnnelik ja tänulik nende jäädvustuste eest esimesel trimestril. See oli minu keha siis. Keha, mille üle võiks olla väga uhke, kuid ikka häbenesin seda.
Nüüd, olles selle kehaga läbi teinud kõik need muutused, hakkan järjest paremini mõistma filosoofiat – ma ei häbene ennast, ega oma keha.
Ma ei pruugi tagasi saada seda, mis oli, sellisel kujul nagu ta oli. Küll aga oskan rohkem hinnata seda, mis on praegu ning töötan selle nimel,
et saaks parem kui varem. Nähes Mattiase naeratust, tean, et kogu see protsess oli väärt seda kõike ning teeksin seda uuesti igal juhul!

Sama saan öelda ka oma mõtete ja mõttelaadi kohta – see eluperiood pani mind väga paljusid asju teisiti mõistma. Elu sai uue mõtte koos Jaaniga.
Kuigi olles minu teine pool ja parim sõber, oli mul raseduse kõrvalt omajagu ka kooselu kohta õppida. Üks on aga kindel – koos käies ja koos tehes on kõigega kergem hakkama saada.

Minu jaoks need pildid siin ei näita ainult kõhu, vaid ka minu kasvamist. Kõik pildid on tehtud hoole ja armastusega ning need näitavad siiralt minu muutumist tütarlapsest naiseks.
Uus roll emana muudab väärtushinnanguid ja annab elule teistsuguse hingamise ning need pildid ei ole vaid jäädvustused sellest ajast – neil on rääkida lugu. Lugu minust kui naisest.
Samuti ei pea ma siin teatud pilte alasti piltideks, vaid need on minu jaoks kunstilise väärtusega ja aitavad mul leida rohkem enesekindlust, jõudu, eneseusku – vabastust hirmudest ja enese häbenemisest.



Otsustasime lisada sellesse postitusse kõik pildid, mis said tehtud raseduse jooksul. Paraku pole siin aga kaugeltki kõiki pilte, kuna juhtus
kõikide fotograafide õudusunenägu ja arvuti kõvaketas läks katki. Need pildid, mida polnud jõudnud dubleerida välistele ketastele, jäidki kadunuks.
Tegime ka imelise buduaarisessiooni, millest oli kõige rohkem kahju ilma jääda. Olles selle nüüd omal nahal läbi elanud, tean endisest veelgi paremini,
kui tähtsad on pildid – jäädvustused tähtsatest tunnetest või eluettappidest… 

Helian on pärit Taevaskojast – ühest ilusaima loodusega Eesti paigast. Head pilti peab oskama leida igalt poolt, kuid üheks lemmikuks on ikkagi inimene looduses.
Soovin, et pildid oleksid ausad ning kantud päris tunnetest. Jumaldan valgust ja varju ning kõiki neid tuhandeid tonaalsusi, mida loodusel meile pakkuda on.
Just sellepärast soovisin ka Helianiga saada pilte ürgmetsas ja võimalikult puhta loodusega paikades. Vaieldamatuteks lemmikuteks saidki jõe ääres kivil istuv naine,
puhtal lumel seisev kaunitar ning Kimera orus valgust tervitav Helian.

Head pildid tahavad saada aega ja mõlemapoolset head tunnetust ning koostööd. Helianiga nautisin igat hetke kõikidest piltidest, sest ta soovis neid sama palju,
kui mina ning oli valmis kaasa tulema ka kõige rajumate mõtetega.

Kõigile Teile, head naised, soovitan tulla pilti tegema vähemalt paar korda raseduse jooksul. Suur kõht on vaja jäädvustada, aga teekonna algus võib olla sama tähtis kui kogu eelseisev teekond.