Liis oli aastaid tagasi minu kooliõde. Tuletas mulle isegi meelde, et siis kutsusin teda “Õuna Liisiks” ja suur rõõm on tõesti tõdeda,
et tol ajal ühendas meid just muusika-maailm. Kool kus käisime oli siis veel muusika kallakuga ja laulda meeldis meile kõigile. Meeldib siiamaani 😉
Siis tuli vahepeale palju aastaid, kus ei kuulnud “Õuna Liisist” midagi – nüüd selgub, et nimi on vahetunud ja suurepärane pere kasvanud suureks
ning Liis käib kõige selle kõrvalt vaimset rada, otsides ilu ja kummardades armastust.
Liis pöördus minu poole sooviga teha endast pilte, mis kõnetaksid rohkem ning tooksid välja temas olevaid erinevaid tahke.
On tohutu suur kompliment, kui inimene tuleb sinu juurde ning ütleb, et ta usaldab – ta on vaadanud sinu pilte ning annab
vabad käed loominguks, sest talle meeldib see teistmoodi pilt.
Minu jaoks oli see aus ja avatud suhtumine väga suureks abiks ja inspiratsiooniks. Liisiga oli tänu sellele väga lihtne töötada ning saime
õige pea hea kontakti ja juhised pildistuse ajal püüti juba poolelt sõnalt.
Olen alati arvanud, et iga pilt võib või võiks olla fantaasiafoto – selleks ei ole vaja ilmtingimata tohutult tossu ja butafooriat vaid otsida ikka
inimese seest see miski, mis paneb pildi elama ja rääkima.
Liisiga pildistamine oli selles osas erakordselt hea näide, kuidas erinevate emotisoonide ja energiaga mängimine annab samal sessioonil nii erinevaid tulemusi.
Tõeline balansseerimine valguse ja varju piiril … üli helgest ja peenest, raske ja jõuliseni välja.
Suur, sügav kummardus ja tänu sedavõrd inspireeriva kohtumise eest – see ongi puhas muusika 🙂
