Teie ees on Eesti Rahvusmeeskoor. See pildistus oli jälle üks suurepärane väljakutse. Võiks ju arvata, et mis seal siis teha – lainurk ette, poisid põllule, klõps ja koju. Aga kui väljas sajab vihma või on hullu moodi tuuline, aega maksimaalselt poolteist tundi, peale mida peab saama minna edasi esinema ning eesmärgiks ei ole teha pilti Estonia kontserdisaalis oreli taustal…
Kui mõtlema hakkasin selgus, et ega neid võttepaiku polegi nii palju võtta. Pärast paari koha kaalumist jäi peale Noblessneri valukoda. Järgmine väljakutse – valgus. Noblessneris on üldiselt hämar ka siis, kui saab kvartali pealt otsitud elektriku abiga laelambid põlema. Suure koori pildistamisel tahaks ju keerata ava kinni, et näod jääksid teravad ka tagumistel meestel. See muudab aga elu veel pimedamaks.
Õnneks sain ära kasutada kella kolme päikese, mis andis mulle väga ilusa kontravalguse akendest ning vastas seina ja külgedele seadsin stuudiovälgud, mis meeste näod välja tooks. Esimese pildi valguslahendus oligi sellega paigas. Teise pildi jaoks jätsin meeste ette kolm välku paarimeetriste vahedega ja ise ronisin üles katuse alla. Selles suures ruumis päevavalguse lootust ei olnud ja ainukeseks valgusallikaks jäidki välgud.
Meeste ja valguse seadmine võttis oma aja mõlema pildi puhul, kuid ma sain suurepärasest väljakutsest suurepärased failid, millega photoshopis oma nägemuse poole edasi töötada. Siin nad nüüd on – kohast inspireeritud kooriportreed.
