Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori pildistamine oli kindlasti selle aasta kõige suurem väljakutse. Suure kollektiivi pildistamine ongi tohutult põnev.
Ma ei alahinda ühtegi soolosessiooni, sest tihtilugu on need oluliselt raskemad – just nende emotsioonide ja intiimsuse poolest…
Selle pildistuse võlu seisnes sessiooni koha valikus. Kui meeskoori turundustiimi juht Margo minuga ühendust võttis,
sai kohe selgeks, et ootused juubelihooaja pildiks on kõrged 🙂
Meie visioonid ja soovid kattusid hästi ning koostöö Margoga oli väga hea. Tegime kohe selgeks, millist pilti me ei soovi – ja siis läkski asi huvitavaks.
Välistasime lavad ja kontserdisaalid, mere, raba, kõik paigad, kus olen viimsel ajal näinud juba palju tehtud pilte…
Ühel hetkel saingi aru, et otsin justkui nõela heinakuhjast, sest igavat pilti või kuidagi moodi standardit ei taha ma ise ka.
Veel üks oluline aspekt oli see, et hea oleks saada rohkem, kui üks-kaks kaadrit. See tingimus välistas kohe palju kohti.
Sõitsin rohkem kui nädala jagu päevi linnas ringi, vaadates hindava pilguga erinevaid nurgataguseid ja hooneid.
Ikka ja jälle öeldi mulle seest, et see ei ole see, mida sa otsid.
Aga mul oli tagataskus varasemast ajast üks trumpäss – Martin Komendant
Martin on aidanud mind korduvalt ka varem, kuna olen soovinud pildistada Eesti Loto majas või Telia maja parklas. Lisaks sellele,
et ta on kõikide nende majade haldur, on ta ka tohutult abivalmis, hea huumorisoonega mees, kelle jaoks pole väljapääsmatuid või lahendamatuid olukordi.
Ka kõige keerulisemad ideed saavad temaga võimalikuks. See pildistus oli taaskord selle tõestuseks.
Tundub, et minu number on tal juba mälus, sest kui talle helistasin, küsis ta kohe: ”Nii, Jaan, kas pilti vaja teha või?”
Ainuke maja, mida ta seekord sai pakkuda, oli Swissôtel Tallinn. Me kohtusime kohe järgmine päev. Käisime ära kõige madalamal
ja kõike kõrgemal ning mina olin juba lootust kaotamas, kui Martin ütles, et lähme siit köögist läbi, mul on üks koht veel Sulle näidata.
Astusime katusele ning siis hakkasid lõpuks pildid jooksma. Koht seadis palju tingimusi, kuid oli äärmiselt inspireeriv.
Järgmine nädal käisime korra veel koos kaameraga veendumas ning siis oli minu jaoks otsus tehtud.
Nüüd oli vaja saada mehed nõusse. Aeg oli seal maal, et väljas polnud enam suve ning üheksanda korruse katusel sõltusime palju ilmast.
Meeskoor harjutab esmaspäeva õhtuti ning proovi vaheajal sain tutvustada meestele mõnda ideed ning lugeda sõnad peale, et kõik mitu paare pükse jalga paneksid 🙂
Sessiooni õnnestumiseks on vaja paljude asjade kokkulangemist. Tänan kõiki meeskoori mehi, kes trotsides külma pidasid vastu kõik
tunnid ja olid väga optimistlikult häälestatud. Tänan Valterit ja Heldurit küll katuseharjal poseerimise ning ventilatsioonišahti otsa ronimise eest.
Eriline tänu aga taaskord Martinile, kes oma laupäeva meiega veetis ja mulle väga suureks toeks ja turvaka oli.
Suur tänu Helianile, kes terve selle aja meiega väljas oli ning elus esimest korda filmimise ametit proovis.
Tema panuseta poleks meil seda videot, mille Margo imeliselt kokku on monteerinud.
Pildid tulid täpselt sellised ja natuke isegi paremad, kui olin vaimusilmas ette kujutanud. Alles jäi veel paar ideed. Need jäävad ootama järgmist korda.
