Taaskord on põhjust olla erakordselt tänulik ja uhke. Sedapuhku Getteri üle, kes teadis täpselt, mida ta soovib ning mille nimel ta oli töötanud.
See mitmetasandiline töö iseendaga pidi saama ka väärilise jäädvustuse, mis kannaks kaugele ning mis oleks edasiseks inspiratsiooniks
nii endale, kui ka vajadusel paljudele teistele.
Püüan alati luua tervikut. Eriti aktide puhul on mulle tähtis, et pildil oleks rohkem mõõtmeid, kui ainult naise alastus või erootika.
Minu eesmärgiks oli saada pildid, kus tema keha ei ole justkui esiplaanil, vaid loomulik osa keskkonnast, nagu kirss tordil.
Seda on alati palju lihtsam saavutada, kui modell suudab ka ise tunnetada suuremat pilti ning omab endas teadlikku sõnumit…
Vahet siis ei ole, kas enda jaoks või kellegi teise jaoks – minu jaoks töötab see siis hästi, kui tajun, et modell saab ühenduse – antud juhul loodusega
ning püüab tunnetada enda ümber laiemat pinda.
Sellised pildid eeldavad alati usaldust ning teineteise mõistmist, ja selles osas meil Getteriga probleeme ei olnud.
Me kohtusime enne sessiooni, et läbi rääkida mõtted ja lähenemised ning pildistuse ajal saime ruttu üle esimesest väikesest kohmetusest
ning edasi oli juba ainult õige emotsiooni ja karakteri otsimine, vastavalt kohale.
Lihtsalt jumaldan neid pildistusi, kus ühel hetkel hakkab kandma miski muu vägi ning siis leiamegi erinevaid kohti,
et saaks piltide tonaalse skaala võimalikult laiaks. Nii alustasimegi maha langenud puu juurtest ja lõpetasime peale päikeseloojangut jões.
Vahepeale jäi sügavat sisemist dialoogi ja ka korralik kogus ennastunustavat hüsteerilist naeru.
Siinkohal peab tegema Getteri meelekindluse ees veel ühe sügava kummarduse. See oli tema sihikindel otsus,
mis ütles:” jaa, Jaan, me läheme teeme need vee pildid nüüd ikkagi ära”.
Silmaga oli põhja näha – selline pool meetrit vett. Tõsiasi oli aga see, et jõe servas oli vesi liivase põhja ära uhtunud ning see oli talle pea rinnuni.
Ettevaatlik veega harjumine asendus konkreetselt vette kukkumisega, kuna seda põhja lihtsalt polnud seal kus ta pidi olema.
Panime assistendiga valgused üles ja siis selgus teine tõsiasi – kuna taimestik kaldal oli liiga lopsakas,
ei saanud mina neid pilte kaldalt teha. Mis seal siis ikka – püksid jalast ja sama teed järgi 🙂
Ei hakka üldse ilustama – kumbki meist ei tegele talisuplemisega. Vesi oli külm! Aga suure kunsti nimel olime me valmis kõigeks. Ja see oli seda väärt!
Saime pildid, mis kõnetavad ning annavad edasi just seda, mida olime soovinud. Ja päeva, mis jääb kindlasti väga kauaks meelde.
Suur, suur tänu Getter ja suur, suur tänu assistent Sirje selle ülikihvti päeva ja inspiratsiooni eest.
