Selle sessiooni käivitav jõud oli tohutu soov luua!
kui järjekordne isolatsioon tahab elu sassi lüüa, tekib tohutu vajadus ennast väljendada, teha ja kogeda midagi ilusat.
Midagi, mis kannaks kaugele ning toidaks ilumeelt…
Olen sünnist saati käinud Tallinna lähedal, Jüri külje all ühes metsas ja kuigi seal ei ole otseselt maalilisi vaateid,
on seal alati see miski, mis puhastab ja iga kord leiab sealt pilte, mida sooviks kaasa võtta.
Viimane kord seal olles, leidsingi jälle inspiratsiooni ning paar, kolm kohta, kuhu sooviks kellegiga koos tagasi tulla ja need pildid ära teha.
Sõber Aivar alati naerab, kui näeb minu järjekordset “pakasepiigat”, kes on suure kunsti
ja ägeda päeva nimel valmis loobuma oma mugavustsoonist ja kevadkleidiga hange hüppama 🙂
See tegelikult pole üldse nii hull vaid hoopis tohutu kihvt, kui saab teha midagi teistsugust.
Olenevalt siis pildist võib selline ettevõtmine modellilt eeldada aga teatud eneseületust…
Maarja kohta võib aga öelda, et selline toimetamine oleks talle nagu igapäeva töö… mina ei tea, mis see on, mida tema ära ei tee!
Kindel on, et miinuskraadides öösärgis poseerimine on talle lihtsalt kättevõtmise asi. Kõige selle juures veel suurepärane oskus
kuulata juhiseid ning pakkuda erinevaid karaktereid.
Siinkohal ikkagi peab tsiteerima klassikuid ning tõdema, et modell On kunstniku käepikendus 🙂
Sessioonile eelneva päeva õhtul kohtusime tema juures ja valisime riidekapist välja kolm erinevat riietust.
Minu soov oli, et oleks lihtne, armas, loomulik ja väikese sensuaalse puudutusega…
Ilm oli tol päeval mõistagi pilves, mis minu jaoks tähendas loomulikult lisavalguse kasutamist. Olen nõus, et ühtlase valgusega
(pilves ilmaga) on lihtsam pildistada, kuid mulle meeldib kui pildil on sära, valgust ja varju. Pealegi, ei poolda ma alati varjuala
tehislikult välja toomist. Nii saangi lume pealt säri mõõta ja siis välguga tumedamad alad esile tuua.
Selline tulemus annab mulle väga puhta ja tugeva faili ning võimaldab mul “päikest” tekitada just sinna kuhu ise soovin 🙂
Kui seda üldse nii saab nimetada, aga sellisel pildistamisel on üks aga… Need välgud on vaja metsa kaasa võtta.
Assistendiks tuli seekord hea sõber, suure südamega, suur fotohuviline Anu, kes juba pikemat aega on soovinud vaatama tulla,
mis moodi ma pildistan. Nii rõõmsameelse ja abivalmi assistendiga pole üldse küsimust tehnikat kaasas kanda ning pildistamise
teeb see ka kordades lihtsamaks ja kiiremaks, kui keegi liigutab valguse just sinna, kuhu soovid.
Kõik pildid on seekord tehtud kasutades kahte välku. Profoto B10, millel ühel oli otsas beauty dish ning teisel meetrine octa.
Püüan enamusel juhtudel kasutada lisavalgust nii, et see oleks hoomamatu. Selline kombinatsioon andis tol päeval just piisavalt sära,
kuid oli samas pehme ja loomulik.
Ja nii me mööda metsarada liikusimegi. Kokku mitte rohkem kui 400 meetrit. Kahjuks need kohad, kuhu tegelikult minna soovisin
ei olnud enam ligipääsetavad. Soine pind oli vahepeal ära sulanud ega lubanud enam peale astuda… Pildid sellepärast aga tegemata ei jäänud,
ainult mõned kohad jäid ootama uut suuremat külma ja uusi ägedaid pildistamisi.
Lagendikul olnud jahihütt oli tõeline kingitus ja imeilusas kerges kehakattes Maarja tekitas oma iluga suurepärase kontrasti.
Eriline tänu läheb seekord veel ka Sullile ja tema perele, kelle tee peale olen juba aastaid autot parkinud…
Kõik olid rõõmsad – Sulli sai jalutada ning meie tema näol veel ühe supermodelli ja suure sõbra…
