Mulle on läbi aastate avanenud mitmeid suurepäraseid võimalusi pildistada meie lipulaeva – Eesti Rahvusmeeskoori.
Pilte eelnevatest sessioonidest leiate nii minu kui ka nende kodulehelt ning muidugi plakatitelt ja kavalehtedest.
Suurte kollektiivide pildistamine on alati väga suur ettevõtmine ning nõuab kõigilt, ennekõike fotograafilt palju panustamist ja detailset läbimõtlemist.
Ilmaasjata ei öelda, et kunstiline grupifoto on üks keerukamaid väljakutseid fotograafile.
Kuigi on suur rõõm selliseid pilte teha ning naudin seda protsessi väga, kaasneb sellega alati palju väljakutseid. Kõige suurem nendest minu jaoks on koht,
kus koori pildistada. Aastate jooksul on käidud katuseid mööda, külastades stuudiot ja parklaid ning selles valguses midagi uut luua ongi vägev väljakutse.
Ühel õhtul F-hoones istudes hakkasin vaatama seda vägevat meeleolu koos suurte akende ja vana kulunud põrandaga ning sellest tekkiski mõte – sellist pilti,
sellises kohas pole ma varem näinud ega ka teinud. Rahvusmeeskoori sessioon ootas juba ammu tegemist ja mul oli hea meel, et olin leidnud teist laadi võttepaiga.
Äratus oli tol päeval varajane – töötav restoran tegi küll omalt poolt kõik, et vastu tulla, kuid laias laastus pidi kell kümme plats nö puhas olema, et kliendid saaksid keha kinnitama tulla.
Ise olin kell kuus kohal, hakkasin laudu tõstma ja valgust panema. Õnneks oli fotoõpilaste näol assistente, kelle abiga oli kergem tuba tühjaks teha.
Olen ka varem öelnud – Valgust pole kunagi liiga palju! Siseruum on siseruum ning kuigi ühel hetkel hakkab päike aknast sisse paistma,
jääb sellest kinni keeratud ava jaoks ikkagi väheks. Nii ongi kõik kaadrid tehtud viie stuudio välguga, et saada pildid särama ning tuua esile võimalikult palju detaili.
Ideid ja kompositsiooni, mida soovin piltidele saada, kannan peas enne sessiooni pikalt, kuid püüan alati jätta ruumi improvisatsioonile,
sest täit tervikut ja proportsiooni inimestega polegi võimalik alati ette näha.
Hoolimata sellest, et kõik pildid on tehtud ühes toas, võtab selline sessioon ikkagi oma aja. Asetused peab hoolega üles ehitama ning on täiesti tavaline,
et osa mehi panen ükshaaval paika – et kõik hästi peale jääksid ja kompositsioon tasakaalus oleks. Ja isegi, mui mul on kasutada kuus assistenti,
lendab aeg märkamatult ja esimene puhkepaus on siis, kui pildistus on läbi.
Kokkuvõttes jään hommikuga väga rahule. Olin natuke murelik, kuidas kitsastes tingimustes saada võimalikult palju häid kaadreid.
Tagantjärgi arvan, et võtsime hommikust ja antud ajast maksimumi ning nüüd jääb üle uusi väljakutseid oodata.
Suur tänu hea Rahvusmeeskoor, F-hoone pere ning kõik, kes tol päeval abiks olid.
Ainult rõõmsa kohtumiseni!
